täna oli tore kirjutada ühiskonna eksamit, kui sellised sündmused pealinnas toimuvad. igatahes eksamist ma ei taha rääkida, see läks nii nagu ikka... alguses ei saa vedama, lõpus ei saa pidama. krt. asja teeb hulluks see, et eksam ei old tegelt üldse raske.
inimesed on hullud peaks mainima. närvidele käivad, kuraskid! ei viitsi detalidesse laskuda, ilmselt kõik teavad seda pronkssõduri jura.
palju parem on konni, mesilasi ja ämblikke jahtimas käia. luiged tahtsid mind täiega ära süüa, ja tobe ämblik hüppas hirmuäratavalt ning mesilane lendas liiga lähedale....
sucks!
*ima robot*
noh.. tegelt telekat vaadata on päris ärritav... oleksin teise peaaegu katki teinud.
aga vähemalt teeb kaamera mind jäägitult õnnelikuks. tõesti, ma ei suuda ära imestada, kuidas midagi saab nii palju armastada. aga nagu suurte armastustega ikka - see ei ole minu ega saa kunagi minu omaks.