epideemia, mille peamisteks nähtudeks pundunud kõht ja pulmakellade kohin kõrvus

anti-prego, pro-seagripp

võiksin juba sellega ära harjuda, et kõik vanad sõbrannad saavad ammuilma lapsi. aga ikka iga kord olen rabatud, kui kellegi suure kõhu pilte näen. see haigus on eriti laialt raplamaal levinud. tegelikult ilmselt üldse maakohtades..

ma ei mõista selliseid inimesi! kas eluga pole midagi peale hakata? nii noorelt tõesti vaja lapsi saada?? ma saaks aru, kui kellelgi elu suurimaks unistuseks ongi ainult pere luua ja muud saavutused on märksa ebaolulisemad. ja õige inimene on ka leitud. aga tõenäosus, et kõikidel pregodel niimoodi vedanud on, on praktiliselt olematu.

isegi meisterillusionistid aka savisaared lahutavad.

tean, et lapsi võib edukalt ka üksi kasvatada, vist parem ongi, aga selleks peavad endal ka juba jalad all olema. kahekümnesed pluss-miinus seda üldiselt veel saavutanud ei saa olla.

pmst ma ei julgegi enam raplasse minna. see tundub olevat nagu mingi pime ja sünge mets, kus hiigelm'nnidega karvased metsakollid tsikke panevad (see on mingi "anime" süžee tegelikult, tshhhh:D:D ). parem olen tallinnas, kus põhiliseks buumiks on kõigest seagripp.

PS! pealkiri ja pilt ei ole obvs absoluutselt seotud.