miks on nii raske öelda, mida tegelikult tuntakse ja mõeldakse? selle asemel tehakse piinarikkaid katseid ja teste, et teise inimese peas surkida. ja miks on ka teiste jaoks vaja avameelitsemine nii raskeks teha?
ja miks öeldakse ilusaid asju ainult siis, kui on juba viimane hetk või hoopis hilja? või veel hullem: ilusaid asju ainult mõeldakse.
ja miks on kõigil daddy-issues? see on nii klišee.
õigemini, kõik eelnev tulenebki ilmselt daddy-issue'dest.
ja tegelikult üritan ma ennast mõista.
0 comments:
Post a Comment